Päästev vaatenurk

Mõned päevad peale ärevust tekitanud sündmusi ja nende eskalatsiooni veetsin koolitudes. Koolitajad rääkisid inimese terviklikkusest ja sügavatest olemise väärtustest, millele järgnesid vastavad praktikad.

Üks minu õpetaja, Olga Knjazeva tutvustas oma töötoas autopoeetiliste konstellatsioonide looja Siegfried Esseni süsteemset lähenemist inimesest, mis pani mind nägema ennast ja teisi uuest vaatenurgast. Esseni töö aluseks on eeldus, et inimene on autopoeetiline süsteem, mis sisaldab juba algselt kõike vajalikku enese loomiseks, tervendamiseks ja arenguks. Esseni tähelepanekute kohaselt on inimesele loomuomased kaks seisundit ehk potentsiaali - unikaalsus ja seotus tervikuga. Teisisõnu on iga inimene unikaalne, teistest erinev olend (mina) ja samaaegselt väljendus tervikust, mis on indiviidist hoomamatult suurem (minu olemus).

Iseenesest ei ole see mõte midagi uut. Seekord puudutas mind aga taipamine, et inimese elu maitse ja subjektiivselt tajutud kvaliteedi määrab asjaolu, millises proportsioonis ta unikaalsust ja ühendust tervikuga tajub ning väljendab.

Inimese unikaalsus

On selge, et igaüks meist on unikaalne ehk kordumatu. Minu- või sinusugust teist ei ole. Seda on lihtne mõista, sest elame läänelikus ühiskonnas ja kultuuriruumis, kus seda pidevalt rõhutatakse. “Tule ja otsime koos üles sinu unikaalsuse, mida maailm vajab!” sarnase sisuga kutsungeid on täis kogu sotsiaalmeedia. Coachid ja turunduskoolitajad kutsuvad sind otsima üles oma unikaalsust, et saaksid silmapaistvalt erineda ja olla nähtav sinu inimestele, sh klientidele, ning leida nii oma koha turul ja täita paremini oma missiooni siin maailmas.

Inimese unikaalsus on väga oluline. See võimaldab inimesel tõepoolest eristuda, mõista oma piire, tajuda vastutust ja teha otsuseid ning iseseisvalt tegutseda. Unikaalne osa võimaldab nii minul kui ka sinul olla omapärane, meeldejääv, luua oma persoonibrändi ja olla partneri, kolleegi või poliitiliste liidritega eriarvamusel. Unikaalsus võimaldab meil tõmmata piire erinevate inimeste ja iseenda, erinevate tõekspidamiste ja vaadete vahele ning valida pooli. See on hädavajalik, et valida ohvri rolli asemel looja roll, kes tajub võimalust panustada oma elu kujundamisse ja heaolu loomisse.

Inimese ühendus tervikuga

On üsna selge, et lisaks täisväärtuslikuks eluks vajalikule unikaalsusele, on kõigis inimestes midagi, mis on läbiv ehk universaalne. Olenemata inimese unikaalsusest on ta seotud õhuga läbi hingamise, maaga läbi gravitatsiooni ja keharaskuse tunnetamise, tulega läbi keha temperatuuri tajumise ja veega läbi vedelike, mis organismis ringlevad. Ühendus suurema tervikuga väljendub ka selles, et on teemasid, mis on suuremad ega allu otseselt inimese tahtele või kontrollile. Kui soovid, võid mõelda sellest kui inimese igavikulisest ja jumalikust osast, mis ei piirdu inimese eluga.

Ühendus millegi suuremaga on inimese elus kohal iga päev. See võib “rikkuda ära” suurepärased plaanid või and juurde lisavõimalusi, olenemata sellest, kes me inimestena oleme, milliseid rolle kanname, millist brändi endast kuvame, millised on meie tõekspidamised või millise poole konfliktis valime. Läbi selle osa oleme kõik seotud. Kõik. Kas me tahame või mitte.

Tasakaal terviklikkuse ja unikaalsuse vahel

Nii unikaalne kui ka terviklikkust väljendav osa on igas inimeses olemas. Erinevus tekib sellest, et inimesed väljendavad erilisust ja ühtsust erinevas proportsioonis. See tähendab, et kujuteldava skaala ühes otsas on inimesed, kes usuvad, et nad peavad soovitud tulemusteni jõudmiseks ise kõvasti pingutama, sest vastasel korral ei juhtu elus midagi. Skaala teises otsas on inimesed, kes usaldavad intuitsiooni, universumit, jumalat, kogukonda, juhti (jätka loetelu!), oodates kuulekalt seda, mis neile on ette nähtud. Ning skaala keskel on inimesed, kes tajuvad ühelt poolt seotust suuremate jõududega või solidaarsust teiste inimestega (seotust inimliigiga) ja teiselt poolt vastutust anda oma unikaalne panus.

Esseni sõnul on inimene, kes usaldab ja väljendab võrdselt nii enda unikaalsust kui ka seotust millegi suuremaga, tasakaalus. See on inimene, kes teadvustab ja väljendab võrdselt nii oma erilisust kui ka ühtsust millegi suuremaga - inimkonna ja loodusega.

Unikaalsuse poole kreeni

Uurides konstellatsiooni meetodil neid kahte osa endast, märkasin, et olen pidanud unikaalsust tähtsamaks kui sarnasust teistega. Olen usaldanud ja rõhutanud ennekõike oma unikaalset väljaõpet ja sellest tulenevat lähenemistekombot, kogemusi, eesmärke ja plaane. Märkimisväärselt vähem olen tunnistanud endale ja klientidele, et tegelikult oleme kolleegidega sarnasemad, kui seda on turundades korrektne välja hõigata.

Toetudes suuremal määral oma erilisusele, võib juhtuda, et inimene võtab liiga palju vastutust enda kanda. Ta peab end mingis aspektis asendamatuks (muutub päästjaks) ja tõukab end tegutsema ka siis, kui enam ei jaksa (muutub ohveriks), sest keegi teine ju ei suuda selle ülesandega hakkama saada (muutub agressoriks). Enese survestamine unikaalse isikliku missiooni täitmiseks võib pingelistel aegadel ja pikema perioodi vältel inimese lihtsalt läbi põletada.

Tänu süsteemse lähenemise tundmaõppimisele julgen öelda, et inimene, kes on uppunud oma unikaalsusesse, kaldub valima vaidlustes, tülides ja konfliktides poole kindlusega, mis muudab ta vankumatuks süsteemi (probleemi) osaks. Saades süsteemi osaks, võime hakata toitma ja alal hoidma vastasseisu, seda endale teadvustamata.

Olles omavahel inimestena seotud, viibime olukorras, kus tänane kaotus ühele osapoolele (olenemata teemast või valdkonnast) tähendab, et võitjaks ei osutu pikas perspektiivis mitte keegi. Kui valime vaenulikkuse, et rõhutada liigselt oma unikaalsust, paneme lukku osa endast, mis võimaldab kogeda sügavat ühendust kogu inimkonnaga.

Ühendumine läbi inimeseks olemise

Keerulistes olukordades toimetulekuks ja läbipõlemise ennetamiseks on oluline leida kontakt osaga endas, mis on igavikuline. See on osa, mis seob meid millegi suuremaga - looduse ja teiste inimestega. See osa teab, et me ei ole kunagi üksi, sest kuulume eostamise hetkest perekonda, suguvõssa ja inimkonda. Neid bioloogilisi sidemeid ei ole võimalik ära kustutada.

Praeguste sündmuste keerises olen jõudnud selleni, et soovin märgata ühtsust ja kogeda inimlikku sidet ka nendega, keda ma ei mõista. Professionaalselt on see olnud mulle oluliselt lihtsam kui väljaspool tööd. Olen valmis katsetama, kuidas näeb väljaspool tööd välja, kui loobun mõnest grammist isiklikust unikaalsusest ja keskendun sarnasusele nendega, kes tajuvad maailma ja meiega toimuvat teisiti.

Ma ei arva, et see on lihtne, aga olen kindel, et on olukordi, kus saan lisaks oma tõekspidamistele väljendada lihtsalt inimlikkust, et teha ruumi teisele unikaalsele osapoolele teda kuulates ja tema tundeid märgates. Ma ei pea teise osapoolega nõustuma ja tema ei pea minuga nõustuma. Aga ma saan pakkuda talle hetke olla nähtud ja kuuldud, aktsepteerides meie ühisosa - inimeseks olemist.

Täna vajame eeskujusid ja võtit selleks, kuidas olla omavahelises inimlikus ühenduses ja väljendada samal ajal tervislikul määral enda isikupärast maailmavaadet ning panust.

Praegu on elu visanud suure žestiga meie ette kinda inimeseks olemise õppetunni läbimiseks. Nüüd sõltub kõik sellest, kas peale jääb hirm kaotada liigses ühendumises unikaalsus või lubame endal usaldada seekord pisut rohkem ka osa, mis meid kõiki seob - lihtsalt inimeseks olemist läbi inimliku kaastunde.

Arengutreener Anne Õuemaa