Lugudega lähemale

Klientide tähelepanu tõmbamiseks jutustame lugusid. Teeme seda nii huvitavalt või puudutavalt, et saame nad “konksu otsa” ja esmane kontakt on loodud.

Nii räägime lugusid tööl ja väljaspool tööd. Eks ikka selleks, et tõmmata tähelepanu, luua sidemeid, tunda seost ja kuuluda.

Lisaks räägime lugusid kolleegidele, sõpradele ja pereliikmetele. Lood haaravad kaasa, lubavad samastuda ja kogeda emotsioone, mis puudutavad, kutsuvad rändama rääkija loodud maailma ja otsima seal endale pelgupaika või lootusekiirt.

Mõned lood tekitavad distantsi

Kas sulle on tuttav olukord, kus lugude rääkimine teeb asjad segasemaks?

Sõber räägib loo ja sa ei suuda sealt välja lugeda, kuidas tal tegelikult läheb. Laps ütleb, et kõik on OK, aga näed teda kössitamas nurgas, pilk hangunud telefoniekraanil. Klient hüppab ühelt teemalt teisele ja tunned, et jutt on pikk, aga midagi olulist oleks nagu puudu, et teda päriselt mõista.

Üks osa minu tööst puudutab inimese ja meeskonna terviklikkuse, toimimise ja arengu toetamist. Selles töös olen kogenud piiri, kui lugude rääkimine enam ei toeta, vaid takistab.

Need on hetked, kui inimesed hakkavad rääkima raskeid või naljakaid lugusid endast või kellestki teisest. Lood eksitavad rääkijat ennast, gruppi kui ka protsessijuhti ja viivad eemale tegelikust olukorrast (faktidest) ning soovitud eesmärgist.

Oled kuulnud, mida teeb inimene, kes kogeb tunnetuslikku ebakõla ehk tegelikkuse mittevastavust oma uskumuste, nägemuse, tunnete või käitumisega? Kognitiivse dissonantsi teooria kohaselt otsib inimene sellises olukorras pingeseisundi leevendamiseks abi erinevatelt strateegiatelt. Näiteks muudab ta oma tõekspidamisi või otsib väliskeskkonnast hoopis kinnitust olemasolevatele tõekspidamistele ja lugudele.

Need on hetked, kui inimene kasutab lugusid, et leida õigustust, kedagi teist süüdistada või eitada seda, mis ei sobitu tema senise nägemusega asjast.

Pilk lugude taha

Küsin coachi ja superviisori rollis, kas see lugu, mida klient praegu jagab, aitab tal jõuda sinna, kuhu ta soovib. Mis on loo rääkija tegelik vajadus? Meeskonna puhul küsin endalt, mis toimub selles meeskonnas, et neil on vaja rääkida praegu selliseid lugusid.

Kui mulle tundub, et antud hetkel kasutatakse lugusid teema avamise asemel millegi olulise varjamiseks (ja usu, see on väga ebateadlik protsess!), siis otsin võimalust, kuidas klienti viisakalt peatada ja ümber suunata.

Lugude taga on alati mingi vajadus või sõnum (isegi, kui sa praegu mõtled, kas mõni asi ei või olla lihtsalt see, mis ta on). Sellest hetkest, kui kontakt on loodud, hakkan vaatama lugude taha. 

Hakkan tundma huvi algandmete ehk faktide kohta ja uurin, mis on selle loo tähendus süsteemile (meeskonnale, organisatsioonile, perekonnale) kui tervikule.

Olen saanud aru, et lugude rääkimise peatamine seal, kus see klienti edasi ei vii, on minu ülesanne. (Selleks on väiksed trikid, kuidas teha seda lugupidavalt.) See on minu professionaalne vastutus märgata ja tunda ära, millisest hetkest on klient valmis, et vaadata lugude taha - otsa iseendale ja süsteemile.

Foto: Toa Heftiba, Unsplash

Otsekontakt endaga

Iga lugu on juba iseenesest vastus süsteemis toimuvale. Nagu sümptom. Selle taga on iga süsteemi, sh inimese sügavam “igatsus” taastada oma terviklikkus. Olla nähtud, kuuldud, aktsepteeritud ja tunnustatud.

Mõnikord on lihtsam võtta endaga kontakti läbi lugude. Otsene kontakt võib tunduda “liiga ohtlik”. Otsekontakt tähendab kaitsemüüride langetamist ja haavatav-olemist. Kas julgen näidata teistele, kuidas asjad tegelikult on? Veelgi hirmsam võib tunduda, et ma saan ise teada, kuidas asjad tegelikult on. Kas tulen tegelikkusega toime, kui ei poe positiivsete afirmatsioonide taha?

Kuidas näeks olukord välja siis, kui pöördume tagasi faktide juurde ja vaatame otsa emotsioonidele ning tunnetele, mis tekivad konkreetses olukorras? Tunded tõlgivad kehale mõtteid ja vastupidid. Tunded on tõlge sellest, kuidas meil tegelikult läheb.

Ma tean, et emotsioone ja tundeseisundeid on “ohtlik” märgata, sest enamasti ei oska inimene teha muud, kui seda mõne mõtte või looga kompenseerides maha suruda. Mis oleks, kui uurime, millest räägib inimese emotsioon tema ja süsteemi kohta?

Kuidas võiks kõigest sellest olla kasu töös klientidega? 

Mina rakendan seda näiteks nii.

1. Algul kasutan lugude jutustamist kui small talk’i suhte loomiseks ja hoidmiseks (esinemistel, koolitustel, turunduses).
2. Tööprotsessis püüan märgata, kus lugude rääkimine ei vii protsessi soovitud suunas, ja kutsun klienti lugude asemel keskenduma sellele, mis on - faktidele ja tunnetele.
3. Uurin, millest tunded inimese ja süsteemi kohta räägivad. Küsin, mis on inimese enda ja süsteemi vajadused, mida tunded peegeldavad.
4. Alles selles punktis saame koos kliendiga hinnata, kas ja kuidas saan olla talle päriselt kasulik.
5. Ja lõpetuseks kõige olulisem. See, kui ehe ja haavatav julgeb klient olla, saab alguse minust. Kui julgen oma elus olla ise ehe ja haavatav, saan sama kaugele lubada minna ka kliendil. Mind toetab kogemus, et tulen sellises määras ehedusega toime ja see on turvaline nii mulle kui kliendile. Julguse saavutamiseks käin ise supervisioonis või coachingus, vajadusel teraapias.

Mis lugusid sinu meeskonnas ja organisatsioonis räägitakse? Mis lugusid sina räägid? Millistest sügavamatest vajadustest need lood võivad kõneleda?


Arengutreener Anne Õuemaa