Märka oma vajadusi ja väärtusi

Ma lõin oma ettevõtte viis aastat tagasi. Olin ettevaatlik ega tulnud töölt ära enne, kui olin veendunud, et saan iseseisvalt ja rahaliselt hakkama. Ma ei ole mõelnud endast kunagi kui klassikalisest ärinaisest, kes asutab või ostab ettevõtte, töötab selle üles ja müüb seejärel kasumlikult maha. Olen isegi kadestanud inimesi, kellel ei ole põhimõtteliselt suurt vahet, mille müügiga nad raha teenivad. Nende jaoks on äri tegemine iseenesest põnev mõttemäng, millega saab teenida suurt tulu. See ei tähenda, et inimene ajab äri valdkonnas, mis talle üldse midagi ei paku, või teeb seda, minnes ilmtingimata pahuksisse seadustega. Kindlasti on selline mõtteviis märk suurest ettevõtlikkusest. Vaatamata sellele, et imetlen klassikaliselt äri tegevat isikut kui talenti, ei tunne ma hetkel isiklikku kirge suure ettevõtte ülesehitamiseks.

Kui olen varasemalt lugenud tekste või kuulanud saateid ettevõtlusest, olen enamasti mõelnud, et see ei puuduta minu ettevõtet. Mina ju ei taotle eksponentsiaalselt suurenevat kasumit. Pigem naudin seda, et olen loonud endale teistmoodi töökoha väikeses elustiiliettevõttes, mis lubab teha tööd, millesse usun ja mida armastan, ning võtta aja maha siis, kui seda otsustan.

Hiljuti paelus minu tähelepanu Paul Jarvise raamat “Ühe inimese ettevõte. Miks väikeseks jäämine on ettevõtluses järgmine suur asi” (FTE kirjastus, 2020). Lugedes leidsin, et see ei anna mulle mitte ainult kindlust olla oma väikese elustiiliettevõttega äris arvestatav partner, vaid aitab mul paremini mõista väärtusi ja vajadusi sellise otsuse taga.

Tegutse nagu ühe inimese ettevõte

Jarvise arvates võiks igaüks meist mõelda ja tegutseda nagu ühe inimese ettevõte. Pole tähtsust, kas sul on reaalselt oma ettevõte või töötad mõnes organisatsioonis kellegi alluvuses. Selline lähenemine on võrreldav praegu kiirelt populaarsust võitnud persooni brändimise ideega - pole vahet, kus või kellena töötad, sina ise ja sinu tegutsemise stiil loovadki sinust brändi.

Kui igaüks suhtuks endasse kui ühe inimese ettevõttesse, siis tähendaks see minu silmis julgust võtta vastutust oma tegude eest. Samuti tegemata jätmiste eest. Vastutustundlikkus ei teki üle öö. See on kvaliteet, mis omandatakse vastutust võttes seni, kuni kujuneb harjumus ja vastav isiklik väärtus. Treenitus võtta vastu otsuseid, tegutseda nendele vastavalt ning tulemuste (tagajärje) eest vastutada on suureks abiks ka eetiliste otsuste tegemisel.

Kas suudaksid ette kujutada, milliseks elu organisatsioonides muutub, kui inimesed hakkavad võtma vastutust oma otsuste ja tegude eest selle asemel, et loota kõrgemal positsioonil otsustaja eetilisusesse ja õigsusesse? Ma arvan, et see tekitab palju segadust. Aja möödudes, kui vastutuse võtmine igal ametipostil on kujunenud normiks, hakkavad organisatsioonid ja ettevõtted muutuma – raske on viia läbi rumalaid ja ebaeetilisi otsuseid, sest alluvad ei täida käsku pimesi, vaid julgevad anda tagasisidet ja tahavad kaasa rääkida. Selline protsess on ajamahukas ja toob kaasa palju lisatööd süsteemi ümberhäälestamiseks viisil, et kõik oleksid päriselt kaasatud ja süsteem, vaatamata keerukusele, siiski toimiks.

Teadvusta, millist elustiili soovid

Minu väärtushinnangutega kõlab hästi kokku mõte, et kõik ettevõtted võiksid olla elustiiliettevõtted. Tegelikult ongi, ütleb Jarvis. Teadvustame või mitte, aga töökoha valikuga oleme teatud mõttes ära valinud ka oma elustiili.

Ohvri rollis olev lugeja võib vaielda eelkirjutatule vastu, sest talle võib tunduda, et rasked olud ja piirav töökoht on tema eest juba ära valitud. Teised võivad kogeda neid ridu lugedes äratundmist ja teadvustada, et selles on midagi.

Ma pole kunagi kahelnud oma töö väärtuses, mida olen inimeste arengu toetamiseks senise elu jooksul teinud. Ühel hetkel teadvustasin siiski väga selgelt, et töötades ühe organisatsiooni heaks, võin panustada kõik, mida suudan, ja luua inimeste jaoks olulist lisaväärtust, kuid minu sissetulekut ja elujärge see ei paranda. See taipamine tekitas soovi kogeda, kuidas minu panus mõjutab päriselt tasu, mida on võimalik töö eest saada. Tahtsin teha jätkuvalt seda,  mida nautisin ja mida tehes uskusin end panustavat maailma üldisesse heaolusse täpselt oma jagu. Lisaks soovisin kogeda, kuidas saan oma otsuste ja tegevusega luua soovitud elustiili ja tõsta isiklikku heaolu. Nii asutasingi enda ettevõtte.

Sea endale vabastav piir

Võid seda kõike lugedes küsida, et kuhu maani on ühe inimese ettevõttel nullist alustades siiski mõistlik kasvada, et võimaldada endale piisavat sissetulekut ja soovitud elu.  

Tuleme tagasi alguse juurde. Selleks, et saada aru, kui palju oma ettevõtet kasvatada, tuleb luua võrdlemisi selge pilt, millist elu tahad elada. Milline näeb välja sinu ideaalne päev? Nädal? Kuu? Aasta? Elu? Visioon sellest, mida soovid, on nagu koht kaardil, kuhu tahad jõuda. Loomulikult ei ole menüü praad ega punkt kaardil see koht, kuhu päriselt jõuad. Võib-olla jõuad hoopis teise kohta, aga algatuseks on just visioon see, mis aitab sul mõista, millest tasub loobuda selle nimel, et jõuda sinna, kuhu arvad soovivat.

Ei kõla ehk väga populaarselt, aga unistuste muutmisel reaalsuseks tundub mängivat olulist rolli oskus tõmmata piire - öelda vajalikus kohas “ei” või "seda on piisavalt". Vastasel korral upud üha kasvavasse soovi saavutada veel rohkem või olla teistele veel meelepärasem, kuni ühel hetkel märkad, et selleni, mida tegelikult tahtsid, pole veel jõudnudki. Kasumi kasvatamisel räägib ülemise piiri teadlikust määratlemisest ka Jarvis. Selleks, et mitte ära eksida, on oluline anda endale aru oma tegelikest soovidest ja vajadustest ning tabada ära hetk, kus ressursse on piisavalt, et visiooni juba elada.

Jarvis ei räägi oma raamatus ettevõtte kasvatamisest, vaid paremaks muutmisest. Kui tead, kui palju ja mida sa heaks eluks vajad, siis saad piirduda tööd tehes vaid selle saavutamisega. Näiteks, panustades kindla hulga aega sissetuleku teenimiseks, millega katta oma kulud, varuda rahapuhver ootamatusteks ning panna osa rahast kasvama, saad ühe inimese ettevõtte omanikuna pühendada ülejäänud aja ettevõtte kasvatamise asemel millelegi, mida veel elus kogeda soovid. Võib-olla soovidki teha rohkem tööd. Aga võib-olla soovid veeta rohkem aega perega, matkata looduses, kohtuda sõpradega, tegeleda hobidega, õppida või luua midagi, millest oled juba ammu unistanud.

Küsimus on selles, kui kerge südamega oled valmis tõmbama ülemise piiri rahale, mida teenid. Kui palju raha, asju, suhteid, uusi kogemusi, tähelepanu, armastust... on sinu jaoks tegelikult piisav?

Kui jõudsid siiani ja oled parajas segaduses, kus asub sinu poolt teenitava sissetuleku vabastav piir, võid julgelt võtta ühendust, et seda kohtumisel arengutreeneriga uurida. Õigesse kohta tõmmatud piirid annavad sisemise vabaduse!

Arengutreener Anne Õuemaa